Eesti Kendo

Sõna-sõnalt jaapani keelest tõlgituna tähendab kendo “mõõga teed”, tähistades traditsioonilist Jaapani mõõgavõitluskunsti. Jaapani mõõgavõitluse ajalugu on lahutamatult seotud samuraidega ning sellega lähemalt tutvumiseks on hea omada ülevaadet Jaapani ajaloost üldse.

Kendo oma tänasel kujul tekkis umbes 200 aastat tagasi, kui harjutamise turvalisuse eesmärgil võeti tegeliku- või puumõõga asemel esimest korda kasutusele bambusmõõk (shinai), mis võimaldas kaotajal mitte ainult olla näitlikuks eeskujuks teistele, vaid ka ise oma vigadest õppida. Samal ajal tekkis ka vajadus kaitsva varustuse järele. Shinai ja kaitsete kasutuselevõtt tõi kaasa erinevate koolkondade ja stiilide vormilise lähenemise ja standardiseerumise. Samuraide klassi langus ning Meiji Restoratsioon koos Jaapani püüdega “läänestuda” tõid 19. sajandi lõpul kaasa kendo hääbumise ja enamuse kuulsate mõõgavõitluse koolide sulgemise. 20. sajandi alguses sai Sakakibara Kenkichi valitsuselt loa kendo demonstratsioonide korraldamiseks Jaapanis. Need esitlused äratasid inimestes huvi, ning 1912 aastal loodi Jaapani Kendoföderatsioon (Zen Nippon Kendo Renmei), mis koordineeris kendo õpetamist üle Jaapani. Peale Jaapani lüüasaamist Teises Maailmasõjas keelati kendo Jaapanis kui liialt sõjakas ning natsionalistlik ala. Keeld kestis 1952. aastani, kui esmakordselt peale sõda lubati shinai-kendot taas koolide spordiprogrammide raames õpetama hakata. Järgmisel aastal rehabiliteeriti kendo täielikult.

Tänapäeval harrastab kendot maailmas ca. 8 miljonit inimest, neist 7 miljonit Jaapanis. Jaapanis on kendo ka politsei väljaõppe kohustuslik osa. Kuivõrd samurai oli Jaapanis ainus klass kellel oli lubatud mõõka kanda, on ka kendo lahutamatult seotud nn. samurai koodeksi, bushido-ga. Seega ei õpita kendos mitte lihtsalt kõige kiiremat ja efektiivsemad teed oma vastast mõõgaga tabamiseks, vaid treenitakse teatud mõõgavõitluseks vajalikke füüsilisi ja vaimseid omadusi kooskõlas range etiketiga, mille nurgakivideks on enesekindlus, viisakus ja austus oma vastase suhtes.

[ varustus ja harjutamine ]

Kendo harjutamiseks kasutatakse bambusmõõka (shinai) ja kaitsete komplekti (bogu). Bambusmõõk on tehtud neljast hoolikalt valitud bambusridvast, mida hoiavad kummastki otsast koos nahast käepide ning otsik ja peen nöör, mis tähistab mõõga tagumist külge. Mõõka hoitakse kahe käega, ning võitluses seisab kendoka nii näo kui kogu kehaga vastase suunas. Kaitsed koosnevad neljast erinevast osast: men, do, tare ja kote. Men on kiiver, mis kaitseb nägu, kõri, pealage ja -külgi. Do on rinnakaitse, mis katab rinda ja kõhtu. Tare on vöökaitse, ning kote on paar kõrgeid kindaid, mis kaitsevad käsi ja randmeid. Lisaks kaitsetele kannavad kendokad tavaliselt tumesinist gi-d (pikkade käistega kimono-pintsak) ja hakamat (pikk volditud püks-seelik).

Kendos on neli rünnaku sihtpunkti, mis omakorda jagunevad vasakuks (hidari) ja paremaks (migi) pooleks – võistlustel on iga sihtmärgi tabamus ühe punkti vääriline. Lubatud rünnakuteks on löögid pähe, randmetesse ja kehasse, ning torge kõrri. Et rünnak oleks korrektne (punkti vääriline), tuleb see sooritada teatud kindlal moel – ründaja kogu meel ja keha peavad olema kooskõlas ning suunatud tabamusele, tabada tuleb mõõga esikülje ülemise kolmandikuga, ründaja peab olema täies tasakaalus ja kontrollima nii ennast kui vastast, ning tabamust peab saatma kiai. Punktivääriline tabamus ei saa olla lihtsalt üks löök seeriast või kombinatsioonist, juhuslik tabamus või taganedes sooritatud lõige – kuigi kõik need loetletud olukorrad võiksid tegeliku mõõga kasutamise puhul võitluse lõpetada, ei ole nad kenjutsu etiketi kohased “puhtad” tehnikad. Isegi kui ründaja sooritab punktitabamuse, kuid on vaimselt rünnatavast “nõrgem”, ei loeta rünnakut korrektseks. Sama kehtib ka vastupidi – ka tehniliselt nõrk rünnak võib tuua punkti, kui vastane käitub, nagu oleks ta alistatud. Rünnakut vastu võttes ei tohi eesmärgiks olla hoiduda tabamusest iga hinna eest – vöökohast kummardumine, pea õlgade vahele tõmbamine, vasaku käe kaitseks tõstmine või tahtlikult tsuba-zeriai-sse (lähipositsioon, milles shinai-d on ristatud käepideme lähedalt ja rünnak on võimatu ilma asendit muutmata) minek on tunnistuseks ebaküpsest kendost. Rünnak tuleb vastu võtta ja tõrjuda kasutades korrektset jalgade tööd ning shinaid, säilitades alati korrektse ja väärika kehaasendi.

Lisaks vabavõitlusele (ji-geiko) on kendos tähtsal kohal kata harjused – kokku lepitud paariskombinatsioonid bokkeniga (mõnikord demonstratsioonesinemistel või väga formaalsetel puhkudel ka spetsiaalse teritamata metallist mõõga e. habiki-ga), mille eesmärgiks on õpetada korrektset ajastust, distantsi ja keskendumist. Kata-harjutustel ei kanta kaitseid, ja mõõk ei taba kunagi partnerit – vastasel juhul oleks tagajärjeks kendoka-te arvukuse väga kiire langus. Üks harjutajatest on uchidachi (õpetaja) ja teine shidachi (õpilane), uchidachi alati alustab rünnakut ja kaotab võitluse. Moodsas kendos on kümme katat, mis sisaldavad kõiki kendos olemasolevaid rünnaku- ja vasturünnakutehnikaid.

Võistlus ei ole kendo ainsaks olemuseks või ülimaks väljenduseks. Paljud inimesed harjutavad kendot ilma võistlustel osalemata või tehes seda väga harva. Paljud senseid taunivad keskendumist võistlemisele, ning eriti mõõgatehnika kohandamist peaasjalikult võistlemiseks sobivaks. Siiski on võistlemine oluline osa kendost. Kendomatše peetakse 9 x 11 meetrisel võistlusalal, matš kestab kuni üks võistlejatest sooritab kaks punktiväärilist tehnikat. Ajalimiit on 5 minutit meeste- ja 3 minutit naiste- ja noortematšidel, peale mida võidab võistleja kellel on rohkem punkte. Viigi korral antakse lisaaeg kuni esimese punktisoorituseni. Antakse ainult täispunkte (ippon). Ametlik võistlusregulatsioon sisaldab lehekülgede kaupa kriteeriume punktiväärilise tehnika määramiseks, kuid kõige olulisemaks loetakse ki-ken-tai ichi-t (tehnika ühtsust) ja zanshin-i (keskendumist ja valmisolekut).